The Paradox of Seabrook Farms

Seabrook’i Farmi paradoks

Purustatud unistused. Taastatud lootused.

 

dokumentaalfilm.

“Seabrook’i Farmi paradoks” on Helga Merits’a uus projekt. Film valgustab Seabrook’i pere ja tema vabriku töötajate keerukat ajalugu. See on film inimestest, kes pärinesid erinevatelt maadelt ja erinevatest kuktuuritaustadest ning kel polnud enam kusagile minna.

Seabrook’i Farmi asutaja pere ajalugu sarnaneb oma loomise ja hävinguga kreeka tragöödiale, mille taustaks on mitmekesine kogukond põgenikke ja immigrante, kel kõigil oma südantmurdev lugu.

1950-l aastatel oli Seabrook Farm maailma suurim külmutatud toitu tootev ettevõte ja vajas tööjõudu. Põhilise osa töölistest moodustasid Teise Maailmasõja algaastatel laagritesse paigutatud 2000 ameerika jaapanlast, kes otsisid uut elukohta. Pärast sõda saabusid Seabrook’i Farmi veel põgenikud mitmest Euroopa riigist, nende hulgas 900 eestlast ja 200 lätlast.

Kõik nad olid kaotanud oma kodud ja pidid alustama uuesti. Töö Seabrook’i Farmis tähendas füüsiliselt ja vaimselt kurnavat seitsmepäevast vahetustega rabamist. Kõigi nende raskuste kiuste suutsid nad jätkata oma kultuuritraditsioone ja lastele paremate võimaluste otsimist.

Samal ajal purustas kadedus ja usaldamatus Seabrook’i enda pere ning kindlustatud tuleviku asemel jäid pojad kõigest ilma.

Geislingen Snippet 1
Geislingen Snippet 2

Film tõmbab tugeva paralleeli praegusele poliitilisele olukorrale ja nendele raskustele, milles toonased põgenikehulgad pidid elama ning uue elu rajama.

Ajakirjanduse andmeid filmi sisust:

 

Toetage meie filmi:

 

Võimalus 1

Anneta EANC kaudu

Palun nimetage saajana "Helga Merits".

Võimalus 2

GoFundMe

Sellelt tuntud platvormilt maksudest maha arvatav meetod mõjuvatel põhjustel.

Võimalus 3

PayPal Donate

Või võite usaldusväärse PayPali meetodi abil meile otse maksta.

Filmitegijad

 
 

Helga Merits

Director

Helga Merits

“Shattered Dreams, Restored Hopes. The Paradox of Seabrook Farms” on minu kuues dokumentaalfilm. Kõik mu filmid on inimestest, kes olid sunnitud kodunt lahkuma ja oma elu tundmatus kohas uuesti üles ehitama. Kuidas edasi minna? Kuidas luua uus elu? Kas hoida sidet minevikuga või on parem vaid tulevikule keskenduda? Need on küsimused, mis mind huvitavad.

Minu esimene film oli mu isast, kes oli Eestist pärit ja sõja sunnil kodumaalt lahkunud. Debüütfilm oli katsetus, kas suudan läbi mõne säilinud teksti ja kirja elustada oma isa mulle tundmatut minevikku. Selle 2007 aasta filmi, “Dear Paul” eest sain Theodore Luts’u nimelise auhinna. Siiski tundsin, et mu töö polnud veel lõpetatud ja peaksin oma isa elukäiku edasi uurima ning järgmiseks valminud “Class of 1943 - Remember Us When We Are Gone” (2012) oli poistest, kes võeti 1943. aastal saksa sõjaväkke.

Tehes Poolas selle filmi jaoks uuringuid avastasin Suurbritannias elava Sam Freiman’i, poola juudi, kes sündis ja kasvas Warssavi lähistel. Sellest tutvusest sündis film “Sam Freiman-Memories of the Lost World” (2010).

2015. aastal valmis “The Baltic University”, film ühest märkimisväärsest õppeasutusest, mille asutasid kolme Balti riigi põgenikud (eestlased, lätlased, leedulased) 1946. aastal Hamburgis. Olgugi et neil polnud mingeid summasid ja Hamburg oli varemeis ja nad olid kodutud, oli neil siiski julgust korraldada hariduse jätkamise võimalus. Filmi “The Story of the Baltic University” eest autasustas Balti Assamblee mind medaliga.

2018. aastal valmis “Coming Home Soon - the Refugee Children of Geislingen”. See film on eesti põgenikest, kes elasid 1945-1950 Geislingeni laagris. Film räägib nii Eesti ajaloost kui ka põgenike elust sõjajärgsel Saksamaal. See on inimestest, kes pidid elama nende tagajärgedega, mille sõda oli neile peale surunud. Film loob tugeva seose praeguse ja tolleaegse Euroopa põgenike olukorraga.

Minu taustaks on filosoofiaõpingud Amsterdam’i Ülikoolis. Töötasin mitu aastat ajakirjanikuna Belgia ja Hollandi rahvusraadios ning tegin kaastööd mõlema riigi ajalehtedele, kuid samas otsisin võimalust lugude visualiseerimiseks, elustamiseks - uut dimensiooni. Nii alustasingi tööd oma esimese dokumentaalfilmiga, milles sain kasutada nii pilti, heli kui teksti - need kõik koos moodustavad täiusliku pildi ja samas ôpetab neid meediume üheaegselt kasutama.

 

Leo van Emden

Editor

Leo van Emden

Enne kui minust sai filmitegija olin üle 20. aasta tantsija (ballet), lavastaja ja etenduse juht. 2012. aastast alates olen töötanud iseseisva filmitegijana (režissör, kaameratöö ja õpetaja). Minu kompanii nimi on Roemfilm.

Dokumentaalfilmi “The Story of Baltic University” toimetamine oli mu esimeseks tööks Helga Merits’aga, milles tutvusin esmakordselt balti riikide pôgenike lugude ja nende Teise Maailmasõjaaegsete ning -järgsete kogemustega. Sellele huvitavale ettevõtmisele järgnes teine projekt “Coming Home Soon”.

Mõlemas töös nägin tugevaid seoseid minu enda taustaga, kusjuures oli piinlik tajuda praeguse ja tolleaegsete põgenike olukorra sarnasust. Kõik lood on üsna tänapäevased: must-valged pildid asenduvad tänapäeval värvilistega ja eri suundades põgenejatega, kuid kõigis lugudes on sarnasused: inimeste elud on segipaisatud ja ajalugu näib pidevalt korduvat. Kõik lood pole siiski veel kajastatud, aga nendest tõdedest peaks rääkima.

Helgaga on väga hea koos töötada, meil on harmooniline ja ühiselt toimiv vahekord, mis on viinud isikliku täiustumiseni. See on andnud mulle uue arusaamise nii ajaloo vaatlemiseks kui sellest mõtlemiseks.

Uuringud ja töö, mida Helga teeb kõigi materjalide kokkupanemiseks on tohutu. Tema pühendumust on näha juba valminud dokumentaalides kui ka praegu käsilolevas “The Paradox of Seabrook Farms”. Kõike kokku tuua ja üheks siduda on suurpärane saavutus. Tasapisi kujuneb kaugest visandist täiuslik pilt. Töötamine vanema generatsiooniga ja õige rütmi ning ajastu tabamine tähendab mulle täielikult erineva dünaamika leidmist. Sageli ei tähenda kui mitu korda olen intervjuud vaadanud ikka leian üha uusi kihte, nendes silmades on alati rohkem ja nii palju öeldakse sõnadeta...

Uus film esitab mulle veel suurema väljakutse ja viib kaugemale kui mu eelnevad tööd. Seda loodan koos Helgaga kohapeal nii filmida kui toimetada. Ootan huviga inimeste lugusid ja tööd filmiga “The Story of Seabrook Farms”.

 

Peter van Os

Composer

Peter van Os

Helilooja ja improvisaatorina olen huvitatud muusika lisamisest teatrile,(tantsu-)etendustele, tekstile ja filmidele. Olles eriti huvitatud ajaloost ning 20. sajandi muusikast kombineerin kaasaegset kompositsioonitehnikat rahvuslike elementidega.

Alustasin 2000. aastal, mil tegin oma esimese partituuri Hollandi televisiooni dokumentaalfilmile tšetšeeni poeedist Bohumil Hrabel’ist. Selles töös kasutasin esmakordselt rahvuslikke instrumente (simbel, akordion, viiul) ja muusikalisi elemente ning muutsin need abstraktseks helitaustaks.

Suure orkestriga (keel- ja puhkpillid ning klaverisoolo) sidusin “kaheteisttoonilise tehnika” ja klassikalise harmoonia A. Barrico romaanile põhinevale teatrietendusele “Novecento”.

Lõpetasin Hilversum/Amsterdami konservatooriumi akordioni erialal. Samuti õppisin muusikaseadet ja -teooriat. Suudan käsitleda laia ulatusega muusikalisi idioome ja oskusi eelistades nii kaasaegset klassikat aga ka balkani ja teatrimuusikat. Olen esinenud mitmel Hollandi sümfooniaorkestri kaasaegse muusika kontserdil (Hans Werner Henze, Zappa, Janacek, Šostakovitš) ja salvestanud Hollandi heliloojate Jacob ter Veldhuis’i ning Daan Manneke akordioni- ja bass-klarneti loomingut.

Merits Production’ile olen seni teinud kaks partituuri - “The Story of Baltic University” ja “Coming Home Soon”. Mõlemas filmis kohandasin eesti ja saksa muusikat “laiema tonaalsusega”. Väljakutseks oli leida heli, meloodia, muusikaline värving ja vaikus, mis toetavad filmi teksti ja pilti.

Nüüd ootan huviga, mida saaksin luua Helga Merits’a järgmise “uues maailmas” aset leidvale filmile, milles põgenikud püüavad uues ümbruses uut elu leida. Mulle kui heliloojale uudses paigas püüan leida inspiratsiooni erilistest ameerika helidest seoses põgenike kultuurilise taustaga ja hoiduda “klišeedest”. Kooskõlas kõnekeele ja vaikusega loodan tabada vastava seose või vastuolu pildiga või jätta vaid hetke mõtiskluseks. Jällegi vastutusrikas uurimus!

 

Madeline Becker

Camera

Madeline Becker

Film on risttee, millel ühinevad kujund, liikumine, heli ja inimese kogemus. Erinevalt teistest on see vahend, mis nõuab tegija täielikku pühendumust hetkele. Enne kui alustasin tööd filmi ja videoga olin põhiliselt jooniste ning maalidega elu vaatlev kunstnik. Oma stuudiopraktikas olen viimasel ajal kaasanud nii nõela, niidi, valguse, leitud objektid kui ka prahi kujundamaks maskeraadimaske ning rippskulptuure, mis jäljendavad tarasid ja seinu. Minu kunstipraktika väljendab mu tööd kinematograafina.

“The Paradox of Seabrook Farm” oleks mu kolmas dokumentaalfilm. Esmakordselt tutvusin dokumentaalfilmiga kui töötasin 2013.-2015. aastatel abitoimetajana Amy Scott’i filmis “ Oyler: One School One Year”. Vaatlemine, organiseerimine ja filmilindi ettevalmistamine õpetasid mulle mitte üksi võtetejärgset protsessi vaid ka võtted, mis kergendavad toimetaja tööd. 2016. aastal hakkasin filmima oma dokumentaali “Middleman”. 2017. aastal asutasin Mad Queen Productions videokompanii, mis on partnerluses tugeva ja toetava Baltimore’i kasvava filmikogukonnaga. Filmitööstusega tutvusin töötates filmiassistendina New Yorgis ja Baltimore’is. Tööd ulatusid Benh Zeitlin’i peatsest filmist “Wendy” (2019) kuni Matthew Portfield’i “Sollers Point” (2017), reklaamideni, PSA’deni ja selliste muusikavideoteni nagu “Arcade Fire”, “Maggie Rogers” ning “Beach House”.

Olles aastaid töötanud lavastamisega asusin 2019. aastal ühingusse Alliance of Theatre and Stage Emploees (IATSE) Local 487.

“The Paradox of Seabrook Farm” on mu esimene töö koos Helgaga. Seabrook New Jersey’s on nagu peidus olnud kalliskivi. Esimene filmimise nädal oli sürrealistlik ja sügav kogemus. Eesti põgenike, maailma eri paigust immigrantide ja kinnipeetud ameerika jaapanlaste lood on alandavad aga ka inspireerivad. Helga loodud uuringute tase ja suhete sügavus Seabrook’i sündmuste esitamisel on hämmastav. Väga oluline on tabada neid mälestusi enne vanema generatsiooni kadumist. Pannes kokku aegade kogemused tabab Helga nii ajastu kui ka ajaloo. Mind huvitab koostöö Helgaga ja ma tahan näha, kuhu rada meid viib.

 

Shawn Chia

Camera Assistant

Shawn Chia

Shawn Shia on lõpetamas Maryland Institute College of Art (MICA) õpinguid filmi ja video alal BFA kraadile. Tema tööd on põhiliselt jutustava loomuga, praegused lühemad filmid on omamoodi aknad suurematest lugudest, millesse ta plaanib süveneda pärast college’i lõpetamist. Võtetel on Shawn’i lemmikkoht kaamera taga. Vabal ajal meeldib Shawn’ile tegelda produktsiooni materjaliga JHUMICA filmikeskuses, sest ta peamisteks lemmikuteks on valgustus ja kaamerad. Ta usub, et ühes teises alternatiivses reaalsuses elab teine Shawn, kes läks hoopis kokandust õppima.

 

With many thanks to our sponsors

Our Films